Pinnapealselt lainete sagedusest ja osakestest

Midagi pinnapealset, sest ei osanud seda teiste teemadega seostada. Märkasin plastikpudelit toksides, et kui vibratsiooniga tekkinud seisulained läksid tihedamaks ja kõrgemaks, siis tekkis tihti pisikesi eraldunud tilgakesi, mis hakkasid vee pinnal ringi liikuma. Tilkade suurus sarnanes samaaegselt paistvate lainepikkustega.
Klipil on pausi abil näha, et vee pinnal liikuvad tilgad on sarnase suurusega nagu laineharjakesed või väiksemad. Tilgad ise tekivad kõige intentsiivsema vibratsiooniga keskkohas kus toimus tõenäoliselt lainete liitumine interferentsi või resonantsina.

Aatomi tuumad on tavaliselt mõne femtomeetrised ning prootonite ja neutronite diameeter on ~0,8 femtomeetrit. Neutronite ja prootonite massi energiahulk on ~940 MeV ja ~1800 korda kergem elektron sisaldab massis 0,511 miljonit elektronvolti. Annihilatsiooniga peaks need andma täielikul lagunemisel sama energiahulga.  
Kalkulaator elektromagnetlainete lainepikkuse ja energia arvutamiseks. Kui lainepikkuseks panna 1 femtomeeter, siis on footoni energiaks 1,2 GeV. Kui footoni energiaks panna 940 MeV, siis on lainepikkuseks 1,3 femtomeetrit ning kiirguse sageduseks 2x10²² Hz. Kui footoni energiaks on elektroni 0,511 MeV, siis on footoni sageduseks 1x10²⁰ Hz ja lainepikkuseks 2,4 pikomeetrit. Ka lainepikkused erinesid üksteisest ~1800 korda.
Potentsiaalse mateeria loomise viisina saab luua osakesi kui elektromagnetkiirguse footonite energia on võrdne vähemalt osakeste annihilatsiooniga vabanenud energiaga.
Ideaalis võiks saada luua sellise kindla sagedusega footoneid, et kontrollida mateeria tekke võimalust kuid realistlikult on takistuseks osakeste soojusliikumine ja femtomeetrise lainepikkusega laineid ei saa kergesti interferentsiga võimendada.

Aatomite raadiused pikomeetrites. Vesiniku 25 pikomeetrine raadius jätab ruumi 2,4 pikomeetrise diameetriga elektronile kui mõlemad on kerakujulised.

Kera ruumala valemi järgi võib elektroni ruumala olla ~7 kuuppikomeetrit. Vesiniku ruumala on ~65 000 kuuppikomeetrit. Uraanil on 92 elektroni 175 pikomeetrise raadiusega keras. Uraani enda ruumala paistis 22 miljonit kuuppikomeetrit. Selliste mõõtudega moodustab elektron vesiniku aatomis 7/65000=~0,0001 (0,01%). Uraani 7x92/22 000 000=~0,00003 (0,003%), mis on vesinikust umbes kolmandiku võrra hõredam elektronide tiheduse osas.

Üldiselt paistab, et kiirgusega saab luua osakesi ning mida väiksem lainepikkus seda massiivsema ja väiksema osakese saab luua kuigi stabiilsemad osakesed tekivad elektroni ja neutroni/prootoni mõõtude juures. Samas eeldab selliste energiatega footonite loomine energilisi sündmusi nagu leiab kiirendites. Väga energiliste kokkupõrgetega on loodud prootonitest palju raskemaid osakesi kuid sellised erandid lagunevad tihti esimese miljondiku sekundi jooksul. Võib-olla olid need vastavalt energilise footoniga. Massiivseima osakesena paistab standardmudelis top kvark, mis on neutronist ja prootonist ~170 korda massiivsem. Minimaalselt piisava energiakogusena sellise loomiseks kulus 2 TeV (eeldavasti läks sellest pool antiosakese loomiseks) ning footonis oleks selline energia 0,6 attomeetrise lainepikkusega. Selle kvargi ristlõike pindalaks pakuti ~miljardik ruutfemtomeetrit (picobarn), milles paistab endiselt seos, et mida massiivsem osake, seda pisem see on.