Saturday, October 29, 2011

Isiklikust füüsikahuvi algusest


Ma olen vist üle 10 aasta üritanud vahel hobikorras füüsikas avastusi teha kuid imelikum läbimurde moment oli ~9-10 aastat tagasi. Nüüd kirjutan sellest, sest esimest korda on kindlam tunne, et oskan seda konkreetsete nähtustega seostada. Veidi naljakas oli see, et avastuse hetk oli umbes 23.00 ja mõtlemisjada kestis võib-olla viieni hommikul ning selle aja sees sain enda jaoks paika enamuse oletustest selliselt, et järgnevat mitu aastat ei lisanud sellele palju juurde ning alles pärast selle lehekülje alustamist sain lahti paljudest olulistest lünkadest. Meeldiva järjepidevusega on suvega õpitu meeldivalt loogiliselt sellega kokku sobinud. Veidi teistmoodi eksperimendina vaatan, kas see annab ideid teistele füüsikast kiiremalt aru saamiseks või teooriate loomiseks.

Eelnevalt olin põhiliselt gravitatsiooni põhjusele mõelnud ja sellel ööl tekkis mõte, et gravitatsiooni tekkepõhjuseks võib olla millegi vool massi omavasse. See sissevool toimuks seejuures millegi keerise laadse sissse. Keeris osaliselt selle pärast, et need tekivad vedelikes ja gaasides väga kergesti olles lainete kõrval ühed vähesed stabiilsemad nähtused sellistes keskkondades. Need võisid alata osakeste külgi riivavate kokkupõrgetega mis tekitavad pöörlemist ning kui tekib keerlemine ümber hõredama keskkoha siis takistab see otseseid kokkupõrkeid keerise keskosaga pannes lähenevaid objekte keskosa ümber pöörlema koos keskosa lähedal oleva kiire tiirleva massiga.
Ainsa kindlamalt keerise laadse nähtuse avastasin enda jaoks alles sellel suvel seoses magentväljaga. 

Ülemistel piltidel on elektronkiired magnetväljas. Magnetväli põhjustab laenguga osakeste tiirlemist muutmata nende kiirust. Kui laenguga osake on magentväljaga ristisuunas liikuv, siis hakkab see ringis tiirlema ning teiste nurkade all liigub see spiraalselt.
Kõik teadaolevad osakesed on magnetvälja poolt mõjutatavad. Neutronitel sarnaneb pooluste orientatsioon võrreldes pöörlemise suunaga elektronide omaga ning prootonil erineb see eelnevast kahest (magnetic moment). Sellest sõltub mis suunas on nende poolused võrreldes pöördimpulsiga.



Vähem kindlad oletused:

Gravitatsiooni põhjustava sissevoolu ajal sisse voolajaks ei paista midagi osakese laadset kuid see võis olla midagi vaakumit täitvat. Selle olemus on siiani üliähmane. Esialgu nimetasin selle fundamentaalmatreeriaks (FM) mille tihenemine moodustaks osakesi näiteks elektronidest prootoniteni ning milleks aatomid tagasi laguneks ülienergilistel kokkupõrgetel.

Osakestes olevad keerised võivad olla spinni ja teiste pöördimpulsi laadsete nähtuste tekitajad kuid nende väga ebaühtlased massid võivad tähendada, et FM hoiavad tihedalt koos ka mingid teised nähtused. Stabiilseimad osakesed võivad olla ka kera kujulised olles koos oma massi mõjul.  

Keerist võib alal hoida juba see, et keskosale lähemale saamiseks peab olema kiire ning varem keskele jõudnud massi eemaldatakse näiteks keskmise tühjema keerise südamikuga. Kui millelgi õnnestub sinna saada, siis tõenäoliselt peegeldub see tihedamatelt tunneli külgedelt väljudes vabamalt keerise otstest.



Kui prootonis +1 laemg peaks olema sarnaselt neutrontähega väljuv juga, siis võib see selgitada nende tugevat omavahelist mehhaanilist tõukumist. Elektronide puhul võib tõukumise põhjuseks olla eraldunud kogumi edasine paisumine.

Elementaarlaeng võib olla sama arvulise väärtusega + ja - laengu korral, kui üks saab teisest materjali koguda kindla stabiilse kiirusega mistõttu saab osakestel mõõta +1 või -1 jagu laengut.

Mõne osakese suurem aktiivsus magnetväljas võib tekkida nendes endis olevate keeriste lisanduva liikuma paneva jõu tõttu. Neutronil võib see puududa erinevalt elektronist või prootonist.


Tõenäoliselt esineks lisaks teistele keeristele ka Karman'i keerise laadseid nähtuseid või rõngaskeeriseid.

FM võib olla universumi paisumise põhjustaja surudes galaktikaid laiali. Näiteks kui need paisuvad suurtest pimedatest galaktikaklastrite vahelistest tühimikest galaktikate suunas hakates lõpuks tihedamates alades neelduma kuid omades seejuures piisavalt inertsi galaktikate edasi lükkamiseks. Galaktikatest läheb nendesse tühimikesse footoneid mille lainepikkust võib paisumine suurendada. FM allikaks vaakumis võivad olla osakestelt eraldunud footonid, neutriinod ja massi energiaks lagunemisel vabanenud energia.


FM olemuse osas tekkis sel ööl ruttu kahtlus, et seda võib vähemalt mõtteeksperimentides asendada teatud ruumiga ühes silmaga tajumatus vaatepunktis.
Arvutisimulatsioonis võib lihtsustatult kasutada kahte perspektiivi. Ühes oleks mõõdud umbes nagu need igapäevaelus paistaks ja teises oleks ruumi ja mass samas rollis. Liikumiskiirus on ühtne läbi selle teise "ruumi". Näiteks valguse/suvalise asja kiirus on 1 ühik sekundis ja mõnes kohas on liikumine üle tuhande korra aeglasem kuna tuhandeid kordi rohkem pikki kohti on vaja läbida. Mida tühjem keskkond seda kiirem valgus ja mida tihedam seda aeglasemalt ning raskemini läbitav on see valguse ning osakeste jaoks.
Kui osake tekib siis peab FM kokku suruma ja kui osake laguneb tagasi FM'ks, siis muutub see tagasi ruumiks olles omamoodi lööklaine põhjuseks (asjad lendavad lagunedes kuni valguse kiirusel eemale, sest lagunemiskohas tekib suur tühimik uue ruumina).
Gravitatsiooni korral toimub aeglane asjade kogunemine ühte kohta, sest FM neeldumisel neeldub praktikas ruum, mis kaotaks järjepidevalt massiivsete objektide vahelist ruumi.

Elektronide rollis osakesed laguneks hajusalt tagasi ruumiks ning see takistaks aatomite kokkupõrgetel edasist lähenemist ruumi tekkel nende vahel kuigi aatomitel poleks takistusi tagasi põrkamisel. Elektronala paisumine saaks tuuma osakestele survet avaldada ja seda koos hoida sõltumata välisest tihedusest. Kui elektronid puuduvad nagu neutronitel, siis võivad kokkupõrked piisavalt FM lahti lüüa, et põhjustada uute elektronide teket (neutroni lagunemine keskmiselt 15 minutiga prootoniks ja elektroniks).
Neutriinode asemel võib lagunemisel puuduv mass vabaneda FM kujul.

Vaakumis võib olla mingisugune elektromagnetlainete läbimist limiteeriv takistus, mis põhjustab piisavalt tiheda kiirgusega äärmisel juhul aeglasemate elektronide või prootonite teket ning blokeeriks osakeste kiirendamist valguse kiiruse lähedale. See takistus põhjustaks ka massiivsete osakeste teket piirates nende laiali hajumist kui näiteks piisavalt kiiresti elektromagnetkiirgust läbi juhtida või interferentsiga võimendada.

No comments:

Post a Comment