Radioaktiivsel lagunemisel tekkinud kiirguse tüübid jagunevad kolme põhiklassi. Alfa ja beeta osakeste kiirus võib kõikuda laiades piirides (peaaegu seisakust valguse kiiruseni), kuid gamma kiirgus liigub ainult valguse kiirusega. Alfa kiirguse osakesed koosevad kahest neutronist ja prootonist (heeliumi aatomituuma koostis) ning see on suurele energiasisaldusele vaatamata nendest kolmest kõige kergemini blokeeritav. Beeta osakesteks on elektronid või nende antiosakesed positronid. Gamma kiirguse kandjaks on elektromagnetkiirguse kvandid, mis levivad valguse kiirusel ning on kõige raskemini peatatavad.Alfa osakeste peatumiseks võib piisata nahast, paberist või mõne sentimeetrisest õhukihist, kuid kosmilises kiirguses leitavad alfa osakesed võivad olla piisavalt energilised mitmemeetrilise tahke takistuse läbimiseks. Need vajavad minimaalse aatommassiga aatomite lagunemist ning väikseim teadaolev element, mis seda suudab kiirata on telluurium (aatommass 106 ja 110 vahel).
Suuremate tuumade lagunemisel tekivad kiiremad ja seega ka energilisemad alfa osakesed. Kiirus on tavaliselt 20 korda aeglasem valguse kiirusest e. ~15 000 km/s.
Alfa ja beeta osakeste teket ja liikumist saab silmaga näha udukambris (näited 1, 2) . Udukambris on vee või alkoholi sisaldus suurem, kui see saab olla ilma kondentseerumata, mistõttu tekib pidevalt nähtav udu (külmema plaadi lisamine sinna ruumi kiirendab kondenseerumist). Ioniseeriva kiirguse osakesed põhjustavad sellises keskkonnas nähtavaid triipe kuna ioniseerimise järel kondenseeruvad vee või muu udu tekitaja osakesed kiiremini ning tekivad silmaga nähtavad kondensi piirkonand. Alfa osakeste tekitatud triibud on sirgemad ja paksemad, beeta osakestest rajad paistavad kõveramad ja peenemad.
Alfa osakeste abil arvutati aatomituuma diameeter. Geiger-Marsdeni eksperimendis (1909) suunati raadiumi lagunemisel tekkinud alfa osakesed õhukesele kullast lehele ning leiti, et väike osa neist peegeldus tagasi. Vaatlusel jälgiti silmaga peenikest materjali, millel tekkis alfa kiirgusega kokku puutudes silmaga nähtav valgustäpp. Põhjusena peegeldusele pakuti sama laenguga väikese, kuid massiivse piirkonna olemasolu aatomis.
Neutronid
1931. aastal märgati, et energiliste alfa osakeste suunamisel liitumile või osadele teistele kergematele elementidele tekkis kiirgus, mille läbivus ületas gamma kiirguse oma. Kui see kiirgus saadeti vesinikku sisaldava materjali suunas hakkasid prootonid vabanema. Järgmisel aastal nimetati selle kiirguse osake neutroniks.
Vabal kujul on neutronite pooleluiga umbes 15 minutit ning lagunemisel tekib prooton, elektron ja positron. Selliselt vabanenud elektronide energia on väga suur ja osad beeta osakesed tekivadki selle käigus.
Neutronid võivad pärast vabanemist ühineda uue aatomi tuumaga ning põhjustada selle stabiilsuse vähenemist või põhjustada kiiresti uue radioaktiivse lagunemise sündmuse. Tuumaenergias ja tuumarelvades kasutatakse grafiiti või teisi neutroni peegeldajaid vabanenud neutronite tagasisuunamist laguneva materjali juurde, et põhjustada ahelreaktsiooni.
Cherenkovi kiirgus
Cherenkovi kiirgus on elektromagnetkiirgus, mis tekib tugevalt radioaktiivsete materjalide juures. Tekkemehhanismiks peetakse selles keskkonnas valgusest kiiremini levivate osakeste teket. Vees on valguse kiirus umbes 75% vaakumis olevast kiirusest. Kui lagunemisel vabanenud laenguga osake nagu elektron läbib elektrit mittejuhtiva keskkonna põhjustab see sealsetes aatomites kvantide vabanemist elektronide ergastamise järel. Elektrit juhtivad materjalid ei tekita seda kiirgust nii palju, kuna ergastatud elektronide energia saab seal taastuda ilma footonit eritamata. Frank-Tamme valemi järgi jääb enamus nii tekkinud elektromagneetilisest kiirgusest ultraviolettkiirguse piiresse, kuid ka nähtava valguse spektris tekib energilisema sinise valguskvantide teket.
Maa magnetväljast kaugemal (kuule reisides) olevate inimeste vaateväljas tekib keskmiselt iga paari minuti tagant sähvatusi või triipe, mille tekkemehhanismina kahtlustatakse samuti kiiresti liikuvaid kosmilise kiirguse osakesi.
